Ajalugu tasub mäletada

Olid ajad, mil Interneti kasutamise võimalus oli privileeg. Olid ajad, mil Internetti tuli sisse helistada pläriseva heli saatel. Olid ajad, mil Internetti kasutades ei tohtinud unustada vaadata kella: vastasel juhul võis see lõppeda kopsaka telefoniarvega. Olid ajad, mil Internetis olemise aega tuli perekonnaliikmete vahel jagada. Olid ajad, mil pakutavad Interneti kiirused jäid enamasti vahemikku 9,6-56 kb/s. Olid ajad, mil inimestel üldjuhul ei tekkinud soovi pilte oma hetkeemotsioonidest ja –elamustest Internetis teistega jagada, sest aeg, mis nende üleslaadimiseks kulus, oli piisavalt pikk. Olid ajad, mil tunnid möödusid, ilma et keegi helistaks – ainus telefoniliin kodus oli kinni. Oli sissehelistamise  ajastu.

Sissehelistamise modemi juured ulatuvad 1950ndatesse, mil USA õhujõud vajasid vahendit, mille abil ühendada lennubaase ning juhtimiskeskusi ja edastada radaripilte. Sellele vajadusele leiti lahendus telefoni võrgusüsteemide näol. Modemid võeti USA õhujõus kasutusele viiekümnendate lõpus, seejuures esimene kaubanduslik modem toodeti 1962. aastal. Järgmiste kümnendite vältel arenesid modemid palju, ent need jäid ülikoolide, valitsusasutuste ning mõnede suuremate korporatsioonide pärusmaale. Kodukasutajatele said sissehelistamise modemid esmakordselt kättesaadavaks 1992. aastal. Tänaseks võib küll sissehelistamise ajastut pidada lõppenuks, ent mälestused sellest on sellegipoolest säilinud.

Eeltoodu näitlikustab, et tehnoloogiad muutuvad.  Samas mõned kombed ja harjumused, mis tekkisid koos Interneti lisandumisega suhtluskanalite hulka, on siiani tavapärased. Nii näiteks kasutavad väga paljud oma igapäevases internetisuhtluses emotsioonide ikoone ehk emotikone, sealjuures arvatavasti kordagi mõtlemata, kuidas ja millal need ikoonid tekkisid. Olgugi et pole päris selge, kes emotikonid leiutas, loetakse nende esimeseks kasutajaks Scott Fahlmanni, kes 19. septembril 1982. aastal tegi   Carnegie Mellon Ülikooli arvutiteaduste foorumis ettepaneku nalju märkida sümbolitega :-) ja kõike muud, mis polnud mõeldud naljana, märkida sümbolitega :-(. Sündis viis, kuidas oma tundeid ja emotsioone internetisuhtluses teistele paremini edasi anda. Emotsioonide väljendamiseks tulid appi  ja on siiani abiks sulud ja koolonid.

Õpetlikud ebaõnnestumised

Kes kord on juba Apple’i usku pöördunud, see naljalt sellest sektist ei lahku. Arvatavasti peegeldab öeldu paljude Apple’i fännide patriootlikku meelsust oma lemmikfirma toodete suhtes. Tõepoolest, iPad’id ja iPod’id, iPhone’id ning MacBook’id on leidnud tee nii paljudesse südametesse, et kuni käesoleva aastani, mil Google pjedestaalil kõrgeima koha napsas,  hinnati Apple’it viis aastat järjest kõige väärtuslikumaks brändiks. Ent mitte alati pole kõik Apple’i tooted tõusnud tähtede hulka. Ettevõtte 40 aasta pikkusesse tegutsemisperioodi mahub tootearendusi, mida turg n-ö “ära ei söönud”. Läbikukkujate hulka kuulub näiteks Apple Pippin – 90ndate keskel turule tulnud mängukonsool, mille müük jäi pehmelt öelda kesiseks. Selle tootmisega ei tegelenud Apple ise. Tootmislitsents müüdi teistele ettevõtetele, ent võimalusest kinni haaranud tootjate arv polnud just pikk – Bandai ja Katz Media. Hinnanguliselt tootis Bandai neid mängukonsoole umbes 100 000 ühikut, toodetud kogusest suudeti ära müüa aga vähem kui pooled. Ebaedu põhjuseks ei olnud aga mitte niivõrd tehnilised nõrkused, vaid turundamise ja konkurentsiga seotud aspektid. Selleks ajaks, kui Pippin välja tuli, olid Nintendo 64, esimese generatsiooni Sony PlayStation, Sega Saturn juba üsna edukalt turule sisenenud. Pippini järele puudus teisisõnu vajadus. See oli küll uuenduslik toode, ent võib-olla oli see oma ajast ees. Oli sellel ju näiteks netivalmidus. Ajal, mil internetiühendus ei olnud piisavalt hea, polnud see aga just suur lisandväärtus. Vähene mängude hulk ja hind, mis oli konkurentidest kõrgem, ei aidanud samuti kaasa, et tootel tekiks uute klientide ligitõmbamiseks vajalik pean-kindlasti-seda-toodet-omama-staatus.

Turule positsioneerimisega on ämbrisse astunud teisedki ettevõtted. Google Buzz, mille elueaks kujunes vaid 22 kuud, õpetab selgelt, et toote konkurentsieelise puudumist ei korva ei suur ressursibaas ega varasemad edukad kogemused turule sisenemisel. Vajakajäämised privaatsusega seotud küsimustes ei aita samuti kaasa toote atraktiivsuse suurendamisele. Buzz kehastas Google’i katsetust saada osa sotsiaalvõrgustike, eelkõige staatuse uuenduste ning jagamiste, kasvavast populaarsusest. Integreerudes Gmaili kontoga, võimaldas see postida pilte, linke, videoid ning staatuse uuendusi. Loodeti, et see suudab üle trumbata Twitterit. See jäi aga siiski vaid unistuseks. Võrreldes Twitteriga ei pakkunud Buzz  suuri edasiarendusi. Teisisõnu ei loonud see stiimulit, kolimaks ühelt platvormilt teisele.

Tõsiasjale, et tehnoloogia valdkonnas on raske läbi lüüa, kui turule ei siseneta esimestena, leiab kinnitust mujaltki. Facebook’i äpp Poke on selles osas suurepärane näide. Poke andis kasutajatele võimaluse saata pilte, videoid ja sõnumeid, mis kaovad iseenesest vähemalt 10 sekundi jooksul. Kõlab kuidagi tuttavalt, isegi kui see äpp on täiesti tundmatu? Võib-olla on põhjuseks asjaolu, et nimetatud äpi näol oli tegemist Snapchati peaaegu täpse klooniga. Võrreldes Snapchatiga tuli Poke turule aga aasta aega hiljem. Võrreldes Snapchatiga, mis valmistub hetkel IPOks, eemaldati Poke allalaetavate äppide hulgast 2014. aastal. Kokkuvõtte tegemiseks siin arvatavasti palju mõelda pole tarvis..