IT proff - missugune sa küll oled?

Ettevõtte töötajaid võib eristada mitmete kriteeriumite alusel, nagu näiteks mehed ja naised, staažikaid ja vähem staažikaid, juhid ning alluvad, IT inimesed ja mitte IT-inimesed... Mhm, just täpselt IT-inimesed ja mitte IT-inimesed. Vanade dogmade kohaselt moodustavad IT-inimesed ettevõttes justkui omaette rassi. Keegi ei kahtle selle rassi vajalikkuses, kuid lisaks vajalikkusele iseloomustab seda rassi ka rääkimine keeles, mida mõistavad üksnes liigikaaslased, ning omas mullis olek, tähendades, et äri ja IT poole ühele joonele viimine ei kuulu just lihtsaimate ülesannete kilda. Kirjeldatu ei ühti kuidagi tänase ühiskonna vajadustega, juhtmõttega, et ettevõtte edu aluseks saab olla vaid tehnoloogiline protsess. Missugune on aga 2017. aastal see IT proff, kes suudaks panustada ettevõtte arengusse ning aitaks nõnda saavutada liidripositsiooni konkurentide ees? Most-wanted-IT-profi, keda nagu tiku tulega taga otsitakse, keda kõik tööandjad endale ihkavad ning keda Eesti vajab, kuvand on minu arvates järgmine:

-       Talle meeldib see, mida ta teeb

Ühel IT profil on kirg tehnoloogia vastu. Talle meeldib kõik uus. Ta julgeb mõelda kastist välja. Innovatsioon on midagi, millega ta tahab silma paista. Et uusimate trendidega kursis olla ja ülehelikiirusel muutuvas tehnoloogia maailmas konkurentsivõimeline püsida, täiendab ta end pidevalt: muudkui loeb, õpib, uurib ja puurib. Ahjaa, ning oma kutsumuse näitlikustamiseks on tal ka vastav haridus, mis tõestab, et ta suudab alustatu lõpule viia ning mängureegleid järgida.

-       Ta on avatud muutustele ning protsesside lihtsustamisele

Tõeline IT proff ei võta midagi enesestmõistetavana. Ta küsib pidevalt, miks mingi protsess on üles ehitatud nii ja mitte naa. Mõtleb sellele, kuidas muuta protsesse mugavamaks ja lihtsamaks. Ta julgeb mõelda teisiti. Selle IT profi omaduse kirjeldamiseks sobivad väga hästi Apple’i “Think different” kampaania raames loodud reklaami “To the crazy ones” sõnad:

“Here's to the crazy ones. The misfits. The rebels. The troublemakers. The round pegs in the square holes. The ones who see things differently. They're not fond of rules. And they have no respect for the status quo. You can quote them, disagree with them, glorify or vilify them. About the only thing you can't do is ignore them. Because they change things. They push the human race forward. And while some may see them as the crazy ones, we see genius. Because the people who are crazy enough to think they can change the world, are the ones who do.” 

-        Ta tunneb huvi ka ärilise poole vastu

Ei saa eksisteerida kahte paralleelmaailma: äri ja IT. Selleks, et töötada välja edukaid tehnoloogilisi lahendusi mõistab tõeline tegija IT valdkonnas, mida turul soovitakse, mis on ettevõtte strateegia, millised on ärilised piirangud. Teisisõnu koostöö müügi-, turundus,- ja finantsosakonnaga on äärmiselt oluline. IT proff, kes teeb teiste valdkondade spetsialistidega koostööd, suudab näha võimalikke kitsaskohti, panustada nende lahendamisse ning pakkuda ärilisele poolele suurimal võimalikul viisil tuge. Koostöö aluseks on üksteise mõistmine. Tähtis on, et räägitakse ühes keeles. IT ei ole maagia ega suur müsteerium. Tõeline IT proff oskab oma tööd selgitada kõigile arusaadavalt. Oskus suhelda on väärtus, mis teeb ühe IT spetsialisti tõeliselt väärtuslikuks.

Tõenäoliselt ei leia selliste nõudmistega töökuulutust just tööportaalides. Kuid olen üsna kindel, et sellisele kirjeldusele vastava IT spetsialisti leiavad värbajad ise üles. Jutud levivad ju kiiresti :) 

Autoriõigustest

Autoriõigused, intellektuaalne omand seostuvad eelkõige väärtusega. Autoriõiguste kaitse eesmärk on soodustada innovatsiooni, andes loojatele oma tööde ainuõigused. Nemad võivad määrata, kuidas võib nende töid kasutada, kui palju võivad nad oma tööde kasutamise eest raha küsida. Teisisõnu takistab autorikaitse ilma autori loata tema töid näidata, kopeerida, muuta, jaotada ning esitada.  Digitaalajastul tundub aga üha enam, et kehtivad autoriõiguste seadused on oma ajale jalgu jäänud. Autoriõiguste vaidlustest on saanud küll juristide pärusmaa, ent üha enam leiab kõnepinda väide, et autoriõigused takistavad innovatsiooni. Me ei ela enam ajastul, kus näiteks muusika varastamine tähendab, et poest lahkutakse plaadiga, mille eest ei ole tasutud. N-ö vargaks, autoriõiguste seaduste rikkujaks võib muutuda ka näiteks siis, kui oma blogipostitusse lisatakse mõni muusikaklipp. Digiajastu eripäradest lähtuvalt on Rootsi Piraadi Partei eesmärk autoriõigusi reformida. Nad ei taha küll autoriõigusi kaotada, ent kitsendada neid üksnes kommertseesmärkidel kasutamisele. Nende peamised seisukohad on järgmised:

• ·       Autori tunnustamine

Autor on ja jääb teose autoriks. Mitte kellegi pole õigus teise töö eest au ja uhkus endale saada. Usun, et siin pole millelegi vastu vaielda.

• Autorikaitse skoobi muutmine: mittekaubanduslikel eesmärkidel võib autorite töid vabalt jagada ning kasutada

Juhul, kui tööde kasutamine ei toimu kasumi saamise eesmärgil, ei tohi autorikaitse piirata tööde kasutamist ning jagamist. Tarbijana teeks see elu kindlasti lihtsamaks. Arvan, et tulenevalt autoriõiguse seaduse keerukusest ning seadusandluse erinevustest riikide lõikes, on kasutajal tihtilugu keeruline aru saada, mis on legaalne, mis aga illegaalne.

• Tööde ainuõiguse kaitse lühendamine 20 aastale

Majanduslikes terminites väljendatuna peab autorikaitse olema efektiivne nii ex ante kui ka ex post seisukohast vaadatuna. Ex ante loob autoriõiguste kaitse autorile motivatsiooni ühiskonnale midagi väärtuslikku luua. Ex post perspektiivist lähtuvalt tuleb aga silmas pidada, et monopolid tähendavad majandusteoorias reeglina ka korvamata heaolu kadusid. Autorikaitse võib osutuda takistuseks innovaatoritele, kes ei saa millegi uue ja kasuliku loomisel toetuda varasematele töödele, neid töid edasi arendada. Teisisõnu usun, et ainuõiguste kaitse lühendamine 20 aastale tuleks ühiskonnale ja innovatsioonile vaid kasuks.

• Automaatse autorikaitse lühendamine 5-aastale

Olgugi, et  uutele töödele antakse autorikaitse automaatselt, soovitab Piraadi Partei, et pärast viit aastat võiksid kõik autorid, kes soovivad, et nende teose autoriõiguse kaitse jätkuks, oma õiguse registreerida. Sedasi saab vältida olukorda, kus soovitakse kasutada mõnda loodud teost, ent see jääb teostamata, sest autoriga pole võimalik kontakti saada. Protsesside lihtsustamise ja selgemaks tegemise seisukohast vaadatuna pole see just halb idee.

•  Tasuta juba loodud teoste ja tööde osade kasutamine

Mõte, et muusikud, filmitegijad ja muud artistis saaksid tasuta kasutada juba tehtud tööde väiksemaid osasid, ei tundu esmapilgul midagi, mille vastu peaks võitlema. Samas kui hakata mõtlema, et sedasi kaob autoril ära täielik kontroll, kuidas ja misjaoks tema loodud tööd kasutatakse, tekitab see ettepanek mõningaid kahtlusi. Ja, mõtlemisainet jagub..

• DRMi keelustamine

Digitaalsete piirangute juhtimise ehk DRMi abil on võimalik seada tehnoloogilisi piiranguid, kontrollimaks, mida kasutajad saavad digitaalse meedia abil teha. Sedasi on võimalik piirata näiteks raamatu lugemist teises seadmes või laulude jagamist. DRMi poolt ja vastu on võimalik leida mitmeid argumente. Ja selles pole midagi imestada: on ju sellega seotud nii mitmed osapooled. Ühel poolt on õiguste omajad, kes tahavad maksimeerida kasumit oma artistide loomingu pealt. Teisel pool on platvormid, mis tahavad pakkuda parimat võimalikku sisu. Ja kolmandaks on muidugi tarbijad. Seega kuigi DRMi keelustamise vajalikkus on vaieldav, siis ühes asjas tuleb Piraadi Parteiga nõustuda. Selleks et autoriõiguste seaduse reformimine omaks mõtet, peab ka suurorganisatsioonide sisemised poliitikad, mida teostatakse läbi tehniliste vahendite, olema nende reformidega kooskõlas.

Kokkuvõttes võib arvata, et kuna selle teemaga on seotud niivõrd palju osapooli, siis ühte head lahendust autorikaitsega seotud küsimustele ei ole. Diskussioon jätkub. Eks näis, kas tulevikus suudetakse ehitada n-ö kirik keset küla.  

Teadmiste jagamine kui võrgusuhtluse alustala

Mõeldes, milleks ma Internetti enim kasutan, siis ikka info otsimiseks. Googeldamine, googeldamine ja veelkord googeldamine on tegevus, milleta ei möödu praktiliselt ükski päev. Puudutagu küsimus mõnda tööalast nüanssi või olgu see seotud vaba aja veetmise, mõne eksprompt-olukorraga või igapäevaste toimingutega, sõber Google tuleb ikka appi. Privileegi lugeda teiste kogemuste kohta ja õppida teiste teadmistest saan ma kasutada üksnes seetõttu, et keegi teine on otsustanud neid jagada. Seetõttu pole imestada, et Virginia Shea raamatus “Netiquette” välja toodud 10st võrgusuhtluse käsust, kõnetab mind järgmine – jaga oma teadmisi.

Mõnikord tundub, et ükskõik, mis küsimusega ma vastastikku seisan, keegi on samas situatsioonis juba olnud. Piisab vaid sobivate märksõnade toksimisest otsingumootorisse, kui vastuseid, mis suuremal või vähemal määral probleemi korral edasi aitavad, ikka leidub. Ja kui ka päris sobivat vastet ka pole, on võimalik jagada oma teadmatust ja küsida. Küsija suu pihta reeglina ei lööda – tuleb vaid leida õige koht, kus seda teha. Kuskil Interneti avarustes leidub kindlasti keegi, kellel on olemas antud probleemi lahendamiseks kompetents või varasemad kogemused ning kes on üldjuhul nõus neid ka jagama. Loomulikult tuleb kogu Internetist loetud info osas säilitada kriitiline meel. Arvamusi ja kogemusi on erinevaid, ent nende analüüsimine aitab n-ö pusle kokkupanemisel. Puhta kullana ei tasu midagi võtta, ent abiks on need kindlasti. Oma arvamuse kujundamisel ja mingisuguses küsimuses mõtete edasiarendamisel aitab mõnikord ju ka sääraste vastuste lugemine, millega ei nõustuta.

Lugedes eespool kirjutatud ülistuslaulu teadmiste ja kogemuste jagamisele Internetis, võib tekkida küsimus, kui palju ma ise olen sellesse panustanud. Kahjuks on vastus sellele küsimusele, et selles osas pole mul just millegagi hiilata.  Samas kui ma mõtlen, kui palju ma ise olen abi saanud teiste kogemuste ja teadmiste tarbimisest, siis neid kordi on raske kokku lugeda. Miks on minu ja teadmiste jagamise suhe nii ühepoolne? On see nii laiskusest? Võib-olla küll, ent ma ei usu, et see on peamine põhjus. Pigem tundub mulle, et minus ei ole seda geeni, mis paneks mind postitama. Minu moodi on küll kulutada tunde, et otsida mõnele küsimusele vastust, ent ei rohkemat. Küllaltki paradoksaalne nähtus: ühtpidi pean Internetis teadmiste jagamist äärmiselt oluliseks, teistpidi ise seda ei harrasta. Teisisõnu arenguruumi on mul küllaga, ent probleemi tunnistamine pidavat ju olema esimene märk paranemise suunas :)

Infoühiskonna väljakutsed

Lõpetades Pekka Himaneni raporti “Challenges of the Global Information Society” lugemise, keerasin taas ette raporti tiitellehe. Kontrollisin aastaarvu. Jah, see kirjutati 2004.aastal. Täna, 13 aastat hiljem tundub selle sisu ometi veel nõnda aktuaalne ja asjakohane. Miks küll? Kahtlustan, et eeskätt seetõttu, et paljude raportis välja toodud väärt mõtete taha ei saa me täna veel teha linnukest. Nii mitmedki raportis välja toodud teemadest on küll ka praegu huviorbiidis, neist kõneldakse palju, ent usun, et me ei ole veel jõudnud sellesse loovasse heaoluühiskonda, mida iseloomustab globaalne kultuur ja tasakaal töö, eraelu ja hobide vahel. Olgugi et me veel sealmaal ei ole, on väitega, et infoühiskond ei tähenda üksnes uut tehnoloogiat, vaid eeldab ühiskonnanormide –ja struktuuride arengut, raske mitte nõustuda. Väljatoodud sotsiaalse arengu kontseptsioonid – loov majandus, loov heaoluühiskond, tähenduslik areng, globaalne kultuur – näivad olevat tänases keskkonnas justkui rusikas silmaauku. Mõnel Himaneni raportis kirjeldatud aspektil peatun järgnevalt pisut pikemalt.

Nõustun, et arenenud riikide majandus peab üha enam toetuma loovusel, töötajate kõrgel kvalifikatsioonil ja asjatundlikkusel. Produktiivsus saab kasvada innovatsiooni toel. Alustada hinnasõda odavamate Aasia turgude pole lihtsalt võimalik ja mõttekas. Edu tagavad hoopis nutikad lahendused ja nišš kõrgema lisandväärtusega harus. Ka Eesti kontekstis, kus majanduskasvu numbrid on viimasel ajal jäänud pigem tagasihoidlikuks, on see strateegia, mida me edasiminekuks vajame. Oleme ju pikalt olnud allhankemaa, ent  odavus pole edasiviiv jõud. Eesti majandus on jõudnud seisu, kus ekspordimahtude suurendamine odava tööjõu toel pole enam võimalik (ja vaevalt, et me odava tööjõuga riigi kuvandit ka tahame). Võtmesõnaks on haritud ja kompetentsed inimesed, kes teevad oma tööd kirega ja kes saavad oma võimeid parimal võimalikul viisil rakendada. Toetan Himaneni arvamust, et eriti väikeriikide puhul seisneb eduvalem võimekuses kasutada ära kogu oma rahvastiku potentsiaal. Seejuures on kvaliteetne haridus kõige alus. See peab olema kõigile kättesaadav. Hea haridus ei tähenda aga üksnes faktiteadmisi, vaid hea haridussüsteem paneb muuhulgas rõhku ka koostöö- ja probleemilahendusoskuste arendamisele.

Innovatsioon ja majandusmudeli muutus nõuab kindlasti muutusi ka töökeskkonnas. Paindlikkus on siinkohal oluline märksõna. Produktiivsuse kasvatamine inimeste suurema koormamisega ja neilt rohkem nõudmisega ei anna soovitud tulemust. Oluline on luua atmosfäär, kus inimesed tahavad koos töötada. Oluline on anda nende tööle tähendus, neid motiveerida ja tehtud töö eest tunnustada. Mulle väga meeldib ka Himaneni mõte, mille kohaselt ei ole oluline mitte üksnes töö, vaid ka tervis. Oluline on leida tasakaal töö ja töövälise elu vahel. Tähtsal kohal on hobid ja füüsiline tegevus. Puhkamata rabamine võib  ju mõnda aega anda tulemusi, ent pikemas perspektiivis kätkeb endas läbipõlemise ohtu. Praegusel ajal, mil levinumaks haiguseks on stress, pakub see paljugi mõtlemisainet. Seega jätkusuutliku arengu üheks olulisemaks komponendiks on rõhuasetuse liigutamine inimeste tervisele. Vastasel juhul muutuvad kõik muud pingutused tähtsusetuks.

Kuidas võrguajakirjandus on mõjutanud ajakirjanduse valdkonda?

Võrguajakirjanduse laia leviku tagajärjel pole paberil ajalehed ja ajakirjad  kuhugi kadunud. Mõnus on ju rüübata hommikukohvi ja sirvida sinna kõrvale värsket ajalehte. Lehe pööramise krabin loob n-ö “õige” hommikuse meeleolu. Vaatamata sellele, et paberil ajakirjandus pole hääbunud, on võrguajakirjandus kahtlemata mõjutanud uudiste edastamist ja ajakirjandust tervikuna.

Samal ajal kui ajalehed ilmuvad kord päevas või harvemini, võimaldavad ajalehtede võrguversioonid uudiseid edastada praktiliselt reaalajas. Info levib kiiremini. Uudiste edastamisest on saanud 24/7 äri.  Olgu selleks ilmastikuolude muutus, mõni rõõmusündmus või õnnetusjuhtum, uudisenupuke sellest ilmub veebis praktiliselt koheselt.

Vahendid, mille kaudu on inimestel võimalik uudiseid tarbida, on laienenud. Tõepoolest, mobiilist saab ajalehtede võrguversioone lugeda nii suusamäel, metsas marju korjates kui ka järvel kala püüdes. Kuna uudised on igal ajal kättesaadavad, survestab ajalehtede toimetusi oma online-väljaandeid pidevalt värskendama, uusi esiuudiseid genereerima. Lugejal hakkab ju igav, kui võrguväljaannetes pealkirjad piisavalt kiiresti ei muutu. Sellest tingituna on sündinud on n-ö pealkirjade ajakirjandus. Selle all mõtlen ma eelkõige seda,  et tihtipeale saadakse kogu teave pealkirjast, lugemisega pealkirjast sageli kaugemale ei jõuta.

Infotulv on nõnda suur, et avatakse vaid need veebiartiklid, mille pealkiri on piisavalt lööv ja intrigeeriv. Enim klikitud artiklite hulka ei kuulu aga kahjuks üldjuhul harivad ning silmaringi laiendavad artiklid. Müüvad skandaalid ja intriigid, mille kohta on võrguväljaannete kommentaariumites on võimalik oma arvamust avaldada. Ja inimesed ei jäta seda võimalust kasutamata. Viisakas arvamuse avaldamine muutub pahatihti aga lausa haiglaseks “ärapanemiseks”. Teisisõnu on võrguajakirjandus andnud küll võimaluse rahval erinevates küsimustes ja teemades oma arvamust avaldada, ent kui kommentaariume kasutatakse vaid solvangute ja virina väljendamiseks ei täida see  eesmärki.

Kokkuvõttes võib väita, et teatud mõttes on võrguajakirjandus muutnud uudiste tarbimise pealiskaudsemaks. Pikkadesse artiklitesse ei viitsita või ei jõuta süveneda. Info vahetub tihti. Seega tuleb peamine sõnum edastada lühidalt, köitvalt ja  pilkupüüdvalt. Lugejad seisavad seejuures pidevalt küsimuse ees, kuidas eristada suures online uudiste ja artiklite rägastikus terad sõkaldest.