Teadmiste jagamine kui võrgusuhtluse alustala

Mõeldes, milleks ma Internetti enim kasutan, siis ikka info otsimiseks. Googeldamine, googeldamine ja veelkord googeldamine on tegevus, milleta ei möödu praktiliselt ükski päev. Puudutagu küsimus mõnda tööalast nüanssi või olgu see seotud vaba aja veetmise, mõne eksprompt-olukorraga või igapäevaste toimingutega, sõber Google tuleb ikka appi. Privileegi lugeda teiste kogemuste kohta ja õppida teiste teadmistest saan ma kasutada üksnes seetõttu, et keegi teine on otsustanud neid jagada. Seetõttu pole imestada, et Virginia Shea raamatus “Netiquette” välja toodud 10st võrgusuhtluse käsust, kõnetab mind järgmine – jaga oma teadmisi.

Mõnikord tundub, et ükskõik, mis küsimusega ma vastastikku seisan, keegi on samas situatsioonis juba olnud. Piisab vaid sobivate märksõnade toksimisest otsingumootorisse, kui vastuseid, mis suuremal või vähemal määral probleemi korral edasi aitavad, ikka leidub. Ja kui ka päris sobivat vastet ka pole, on võimalik jagada oma teadmatust ja küsida. Küsija suu pihta reeglina ei lööda – tuleb vaid leida õige koht, kus seda teha. Kuskil Interneti avarustes leidub kindlasti keegi, kellel on olemas antud probleemi lahendamiseks kompetents või varasemad kogemused ning kes on üldjuhul nõus neid ka jagama. Loomulikult tuleb kogu Internetist loetud info osas säilitada kriitiline meel. Arvamusi ja kogemusi on erinevaid, ent nende analüüsimine aitab n-ö pusle kokkupanemisel. Puhta kullana ei tasu midagi võtta, ent abiks on need kindlasti. Oma arvamuse kujundamisel ja mingisuguses küsimuses mõtete edasiarendamisel aitab mõnikord ju ka sääraste vastuste lugemine, millega ei nõustuta.

Lugedes eespool kirjutatud ülistuslaulu teadmiste ja kogemuste jagamisele Internetis, võib tekkida küsimus, kui palju ma ise olen sellesse panustanud. Kahjuks on vastus sellele küsimusele, et selles osas pole mul just millegagi hiilata.  Samas kui ma mõtlen, kui palju ma ise olen abi saanud teiste kogemuste ja teadmiste tarbimisest, siis neid kordi on raske kokku lugeda. Miks on minu ja teadmiste jagamise suhe nii ühepoolne? On see nii laiskusest? Võib-olla küll, ent ma ei usu, et see on peamine põhjus. Pigem tundub mulle, et minus ei ole seda geeni, mis paneks mind postitama. Minu moodi on küll kulutada tunde, et otsida mõnele küsimusele vastust, ent ei rohkemat. Küllaltki paradoksaalne nähtus: ühtpidi pean Internetis teadmiste jagamist äärmiselt oluliseks, teistpidi ise seda ei harrasta. Teisisõnu arenguruumi on mul küllaga, ent probleemi tunnistamine pidavat ju olema esimene märk paranemise suunas :)