Kuidas võrguajakirjandus on mõjutanud ajakirjanduse valdkonda?

Võrguajakirjanduse laia leviku tagajärjel pole paberil ajalehed ja ajakirjad  kuhugi kadunud. Mõnus on ju rüübata hommikukohvi ja sirvida sinna kõrvale värsket ajalehte. Lehe pööramise krabin loob n-ö “õige” hommikuse meeleolu. Vaatamata sellele, et paberil ajakirjandus pole hääbunud, on võrguajakirjandus kahtlemata mõjutanud uudiste edastamist ja ajakirjandust tervikuna.

Samal ajal kui ajalehed ilmuvad kord päevas või harvemini, võimaldavad ajalehtede võrguversioonid uudiseid edastada praktiliselt reaalajas. Info levib kiiremini. Uudiste edastamisest on saanud 24/7 äri.  Olgu selleks ilmastikuolude muutus, mõni rõõmusündmus või õnnetusjuhtum, uudisenupuke sellest ilmub veebis praktiliselt koheselt.

Vahendid, mille kaudu on inimestel võimalik uudiseid tarbida, on laienenud. Tõepoolest, mobiilist saab ajalehtede võrguversioone lugeda nii suusamäel, metsas marju korjates kui ka järvel kala püüdes. Kuna uudised on igal ajal kättesaadavad, survestab ajalehtede toimetusi oma online-väljaandeid pidevalt värskendama, uusi esiuudiseid genereerima. Lugejal hakkab ju igav, kui võrguväljaannetes pealkirjad piisavalt kiiresti ei muutu. Sellest tingituna on sündinud on n-ö pealkirjade ajakirjandus. Selle all mõtlen ma eelkõige seda,  et tihtipeale saadakse kogu teave pealkirjast, lugemisega pealkirjast sageli kaugemale ei jõuta.

Infotulv on nõnda suur, et avatakse vaid need veebiartiklid, mille pealkiri on piisavalt lööv ja intrigeeriv. Enim klikitud artiklite hulka ei kuulu aga kahjuks üldjuhul harivad ning silmaringi laiendavad artiklid. Müüvad skandaalid ja intriigid, mille kohta on võrguväljaannete kommentaariumites on võimalik oma arvamust avaldada. Ja inimesed ei jäta seda võimalust kasutamata. Viisakas arvamuse avaldamine muutub pahatihti aga lausa haiglaseks “ärapanemiseks”. Teisisõnu on võrguajakirjandus andnud küll võimaluse rahval erinevates küsimustes ja teemades oma arvamust avaldada, ent kui kommentaariume kasutatakse vaid solvangute ja virina väljendamiseks ei täida see  eesmärki.

Kokkuvõttes võib väita, et teatud mõttes on võrguajakirjandus muutnud uudiste tarbimise pealiskaudsemaks. Pikkadesse artiklitesse ei viitsita või ei jõuta süveneda. Info vahetub tihti. Seega tuleb peamine sõnum edastada lühidalt, köitvalt ja  pilkupüüdvalt. Lugejad seisavad seejuures pidevalt küsimuse ees, kuidas eristada suures online uudiste ja artiklite rägastikus terad sõkaldest.