Infoühiskonna väljakutsed

Lõpetades Pekka Himaneni raporti “Challenges of the Global Information Society” lugemise, keerasin taas ette raporti tiitellehe. Kontrollisin aastaarvu. Jah, see kirjutati 2004.aastal. Täna, 13 aastat hiljem tundub selle sisu ometi veel nõnda aktuaalne ja asjakohane. Miks küll? Kahtlustan, et eeskätt seetõttu, et paljude raportis välja toodud väärt mõtete taha ei saa me täna veel teha linnukest. Nii mitmedki raportis välja toodud teemadest on küll ka praegu huviorbiidis, neist kõneldakse palju, ent usun, et me ei ole veel jõudnud sellesse loovasse heaoluühiskonda, mida iseloomustab globaalne kultuur ja tasakaal töö, eraelu ja hobide vahel. Olgugi et me veel sealmaal ei ole, on väitega, et infoühiskond ei tähenda üksnes uut tehnoloogiat, vaid eeldab ühiskonnanormide –ja struktuuride arengut, raske mitte nõustuda. Väljatoodud sotsiaalse arengu kontseptsioonid – loov majandus, loov heaoluühiskond, tähenduslik areng, globaalne kultuur – näivad olevat tänases keskkonnas justkui rusikas silmaauku. Mõnel Himaneni raportis kirjeldatud aspektil peatun järgnevalt pisut pikemalt.

Nõustun, et arenenud riikide majandus peab üha enam toetuma loovusel, töötajate kõrgel kvalifikatsioonil ja asjatundlikkusel. Produktiivsus saab kasvada innovatsiooni toel. Alustada hinnasõda odavamate Aasia turgude pole lihtsalt võimalik ja mõttekas. Edu tagavad hoopis nutikad lahendused ja nišš kõrgema lisandväärtusega harus. Ka Eesti kontekstis, kus majanduskasvu numbrid on viimasel ajal jäänud pigem tagasihoidlikuks, on see strateegia, mida me edasiminekuks vajame. Oleme ju pikalt olnud allhankemaa, ent  odavus pole edasiviiv jõud. Eesti majandus on jõudnud seisu, kus ekspordimahtude suurendamine odava tööjõu toel pole enam võimalik (ja vaevalt, et me odava tööjõuga riigi kuvandit ka tahame). Võtmesõnaks on haritud ja kompetentsed inimesed, kes teevad oma tööd kirega ja kes saavad oma võimeid parimal võimalikul viisil rakendada. Toetan Himaneni arvamust, et eriti väikeriikide puhul seisneb eduvalem võimekuses kasutada ära kogu oma rahvastiku potentsiaal. Seejuures on kvaliteetne haridus kõige alus. See peab olema kõigile kättesaadav. Hea haridus ei tähenda aga üksnes faktiteadmisi, vaid hea haridussüsteem paneb muuhulgas rõhku ka koostöö- ja probleemilahendusoskuste arendamisele.

Innovatsioon ja majandusmudeli muutus nõuab kindlasti muutusi ka töökeskkonnas. Paindlikkus on siinkohal oluline märksõna. Produktiivsuse kasvatamine inimeste suurema koormamisega ja neilt rohkem nõudmisega ei anna soovitud tulemust. Oluline on luua atmosfäär, kus inimesed tahavad koos töötada. Oluline on anda nende tööle tähendus, neid motiveerida ja tehtud töö eest tunnustada. Mulle väga meeldib ka Himaneni mõte, mille kohaselt ei ole oluline mitte üksnes töö, vaid ka tervis. Oluline on leida tasakaal töö ja töövälise elu vahel. Tähtsal kohal on hobid ja füüsiline tegevus. Puhkamata rabamine võib  ju mõnda aega anda tulemusi, ent pikemas perspektiivis kätkeb endas läbipõlemise ohtu. Praegusel ajal, mil levinumaks haiguseks on stress, pakub see paljugi mõtlemisainet. Seega jätkusuutliku arengu üheks olulisemaks komponendiks on rõhuasetuse liigutamine inimeste tervisele. Vastasel juhul muutuvad kõik muud pingutused tähtsusetuks.