Raamatu „Weapons of Math Destruction“ arvustus

Tehnoloogia areng on muutnud võimalikuks ülisuurte andmemahtude kogumise, hoiustamise ja kasutamise. Big data on üks kiiremini kasvavaid IT segmente – uusi startup’e, mis pakuvad tehnoloogiaid struktureerituid ja struktureerimata andmete kogumiseks, haldamiseks ja analüüsimiseks, tekib nagu seeni pärast vihma. See on valdkond, mis tekitab kahetisi tundeid. Ühtpidi on hirmuäratav, et kuskil pilves on miskit, mis teab sinust rohkem kui sa isegi. Teisalt räägivad selle pooldajad, et rohkem andmeid tähendab ka täpsemaid andmemudeleid ning paremini toimivaid algoritme. Need omakorda aitavad muuta otsustusprotsessid efektiivsemaks, vähendades otsustes sisalduvat subjektiivsust ja viies nõnda suurema õigluseni. Vähemalt teoorias peaks see nii olema…

Cathy O’Neill on aga teist meelt. Raamatus „Weapons of Math Destruction“ väidab ta, et matemaatilised mudelid ning infotehnoloogilised edusammud, mis on andnud võimaluse asendada inimeste erapoolikud ning mitteobjektiivsed otsused automatiseeritud ja mudelitel põhinevate otsustusprotsessidega, ei paranda tehtud otsuste kvaliteeti, vaid viivad hoopis suurema ebaõigluse ning diskrimineerimiseni. Tema arvamus põhineb näidetel, mis hõlmavad eri valdkondi, ulatudes näiteks algoritmidest, mida kasutatakse finantssektoris laenutaotluste läbivaatamiseks ja kindlustusmaksete määramiseks, kuni algoritmideni, mida kasutatakse õpetajate hindamise ning töötaotlejatele „jah“ või „ei“ sõna ütlemiseni. O’Neill ei taha öelda, et kõik algoritmid on halvad – seda kindlasti mitte. Big data mudelitel, mis on n-ö kahjustavad ja millele ta oma raamatus keskendub, on kolm tunnust: läbipaistmatus, toimimine suures ulatuses ning kahju tekkimine. Teisisõnu on need justkui suur must karp. Seejuures seda, mis seal karbi sees on, teavad vaid matemaatikud ja koodikirjutajad. Samas mõjutavad nad suurt hulka inimesed. See tähendab, et süsteemsed vead nendes võivad rikkuda elusid.

Kahtlemata paneb see raamat mõtlema. Tekib näiteks küsimus, kas see, kui anname otsustusprotsessis juhtiva rolli üle arvutitele, mis kasutavaid vaid mineviku andmeid, tekitab tõepoolest iseenesest olukorra, kus minevik kordub? Ilustamata ja lihtsustades öeldes: rikkad jäävad Big data mudelite toel rikkaks ning vaesed vaeseks? Kas katse elimineerida algoritmide abil otsustes subjektiivsust, ei või viia tõsisemate tagajärgedeni, kui kõhutundel ja eksperthinnangul tehtud üks vale otsus? Jah, küsimusi tekib palju. Kindlat seisukohta ega vastust minul siin ei ole. Ütlen ausalt, et ka minus tekitavad mudelid, mis näiteks krediidireitingute määramisel tuginevad Facebookist kättesaadaval infol, pisut skeptilisust. Ja skeptitsismi aluseks on just arusaamatus. Ma ei ole kindel, et kõik on modelleeritav ja allub teatud seaduspärasustele. Veel enam, usun ja arvan, et muutes midagi automaatseks kaob ka vastutus. Põhjendus, et mudel ütles nii, ei pruugi olla otsuste vastu võtmiseks piisav. Nagu O’Neill oma raamatus väga selgelt välja toob, ka mudelid eksivad ja neil eksimustel võib olla kõrge hind.

Kokkuvõttes on tegemist raamatuga, mis paneb mõtlema big dataga seotud ohtude üle. Olgugi et big data revolutsioonile ei maksa kätt ette panna, väärivad selle võimalikud negatiivsed mõjud läbimõtlemist, analüüsimist ja kajastamist. Üksnes nõnda on võimalik kitsaskohtadele reageerida ja ühiskonna heaolu suurendada.  

Eetikakoodeksist ACMi näitel

ACM ehk Association for Computing Machinery on organisatsioon, mis toob kokku arvutite arenduse valdkonnas tegutsevad professionaalid, haridustöötajad ja teadlased. ACMi eesmärk on edendada valdkonna kõrgeimaid standardeid, adresseerida esile kerkinud väljakutseid ning muuta ühtlasi ka kõnealuse kutseala ühised seisukohad ühiskonnas tugevamaks. Selle organisatsiooni eetikakoodeks koosneb 24 punktist, mille täitmist arvutiteaduste professionaalilt nõutakse. Täpsemalt on need nõudmised jaotatud nelja osasse.

Esimene osa ACMi eetikakoodeksist keskendub üldistele eetilistele nõudmistele. Rõhutatakse, et ACMi liikmed peavad panustama ühiskonda, vältima teiste kahjustamist, olema ausad, usaldusväärsed ning õiglased, austama autoriõigusi ning intellektuaalomandit ja pidama lugu teiste privaatsusest ning konfidentsiaalsusest.

Teises osas keskendutakse juba konkreetsematele erialastele kohustustele. Erialaselt peavad ACMi liikmed püüdlema kõrgeima kvaliteedi ja efektiivsuse poole, töötama selle nimel, et  omandada ja säilitada erialane kompetents, tundma tööga seotud õiguslikku raamistikku, aktsepteerima ja andma tagasisidet, hindama arvutisüsteeme ja analüüsima nendega seotud riske, austama kokkuleppeid lepinguid ning määratud kohustusi, parendama üldsuse teadmisi arvutimaailmast ja kasutama arvutisüsteeme üksnes tööga ette nähtud korras ning toimingutes.

Eetikakoodeksi kolmandas osas on kajastatud nõudmisi, mis on kirja pandud organisatsiooni ja ettevõtte juhi perspektiivist. Nende kohaselt  peavad ACMi liikmed, kellel on juhtivad positsioonid, edendama ühiskondlikku vastutustundlikkuse olulisust ettevõtte kultuuris, kasutama oma organisatsiooni ressursse nõnda, et luua arvutisüsteeme, mis parendavad tööelu kvaliteeti, vastutama selle eest, et ressursse kasutatakse sihipäraselt,  kindlustama, et nende vajadused, kes arendatavaid infosüsteeme hakkavad kasutama või kes on neist enim mõjutatud, oleksid arendusprotsessis arvesse võetud, koostama organisatsiooni reeglistikke, mis kaitsevad kasutajate privaatsust, ja looma võimalusi, et juhitava ettevõtte/organisatsiooni liikmes saaksid end arvutisüsteemide valdkonnas harida.

Neljas osa puudutab eetikakoodeksi täitmist. Eetikakoodeksi rikkumist ei peeta ACMi liikmelisusega kooskõlaliseks.

Nendele printsiipidele otsa vaadates ei tundu neis olevat midagi, millega ei peaks nõustuma. Tõsiasi, et need algavad üldiste põhimõtetega, mida võib üle kanda ükskõik missugusele teisele valdkonnale, näitlikustab selgesti, et arvutispetsialist ei ole mingisugune erisugune loom, kellele kehtivad erisugused reeglid. IT eetikakoodeks on tuletatud üldtunnustatud eetilistest põhimõtetest. Sotsiaalse vastutustundlikkuse aspekt, mida ACMi eetikakoodeksi nii mitmeski punktis rõhutatakse, toob seejuures esile, et selles valdkonnas tehtu puudutab ühiskonda laiemalt. Seetõttu on oluline, et eetikakoodeksit järgitakse.

IT turvariskidest

Internet on kahtlemata avardanud inimeste võimalusi ja teinud mitmeid toiminguid kordades lihtsamaks ning mugavamaks. Samal ajal kätkeb see endas ka ohte. Me kõik oleme kuulnud, kuidas IT-kurjategijad kasutavad oma tehnilisi oskusi, et tungida sisse arvutisüsteemidesse ja varastada konfidentsiaalseid andmeid ning tundlikku infot. Kuid on ka teist tüüpi IT-kurjategijaid, kes ei vaeva oma pead keeruliste koodide murdmisega, vaid kasutavad ära arvutisüsteemide kõige nõrgemat lüli – inimest. Kuuldes meediast lugusid skeemidest, mille kaudu on inimestelt raha ja andmeid välja petetud, võib paljude esmane reaktsioon peegeldada küsimust, kuidas küll saab olla nii naiivne ja kergeusklik. Ent inimpsühholoogia on kord juba omamoodi konstruktsioon, mistõttu on inimeste käitumist tihtilugu keeruline loogikaga selgitada. Seejuures IT-petturid on inimpsühholoogia nõrkused osanud kahjuks üpriski edukalt enda kasuks tööle panna.

Üks sagedamini esinevaid internetipettuse skeeme on Nigeeria ja muude võltskirjade saatmine. Olgu nende kirjade sisuks loteriivõit, pärandus või hoopis miskit kolmandat, nende eesmärk on ikka ja alati üks: ohvritelt raha välja petta. Seejuures aasta aastaga on seesugused kirjad teinud kvaliteedihüppeid, nõudes kasutajatelt rohkem tähelepanelikkust taoliste kirjade äratundmisel. Tõepoolest, kui vigases eesti keeles kirjutatud email kusagilt Kurrunurrumaalt päranduse saamise kohta tundub kaine mõistusega mõeldes täiesti absurdne, siis korrektses eesti keeles koostatud e-kiri, mis kutsub üles hätta sattunud sõbrale raha üle kandma, kujutab endas lõksu, millesse tõenäoliselt võib juba suurem hulk inimesi sisse kukkuda. Siinkohal tekib küsimus, kuidas oleks võimalik sellist riski maandada.

Tehnoloogia poole pealt on oluline, et spämmifilter toimiks. Võltskirjade  inimeste primaarsest postkastist eemale hoidmisega vähendatakse tõenäosust, et need avatakse ning nende ohvriteks langetakse. Oluline on ka, et arvutitesse on paigaldatud viirusekaitsetõrjed, tulemüürid ja operatsioonisüsteemi uuendustega käiakse kaasas. Seejuures kui mõni tuttav hakkab ühel hetkel kahtlasi kirju saatma, on tõenäoline, et tema emailikonto või arvuti on kaaperdatud, ning teda tuleks sellest informeerida.

Väga tähtis on ka suurendada inimeste teadlikkust selles vallas. Eriti just IT-maailmast kaugemal olevaid isikuid on vaja koolitada nägema ja ära tundma Internetis valitsevaid ohte ja jagama neile õpetussõnu, kuidas säärastel juhtudel käituda. Mida rohkem ka meedias selliseid juhtumeid ja ohte kajastatakse, seda väiksemaks muutub tõenäosus, et pettuste ohvriks langetakse. Inimesed peaksid meeles pidama, et kui miski tundub liiga ilus, siis reeglina on see pettus. Teisisõnu oluline on säilitada kaine mõistus. Lotoga pole näiteks võimalik võita, kui eelnevalt pole lotopiletit ostetud.

Võrgupettuste ohvriks langemise tõenäosust aitavad leevendada ka kindlad reeglid. Kui on teada, kellele kahtlastest kirjadest raporteerida, aitab suhtlus eksperdiga loodetavasti ära hoida uisapäisa tegutsemist. 

Teistmoodi IT

Ütlen kohe alguses, et mul väga hea meel, et IT seadmete tootjad on  mõelnud välja niivõrd palju eripalgelisi lahendusi, mis võimaldavad arvutit kasutada ka neil, kes pole päris tavalised. See on teema, mille peale paljud tihtilugu ei mõtle, mistõttu oli selle nädala lugemine väga huvitav ja silmiavardav.

Üks tugilahendustest, mis mulle oma uudsuse poolest silma hakkas, oli Tracker Pro. See seade võimaldab arvutit juhtida peaga. Sisuliselt on see arvutihiire aseaine, andes neile, kelle käed liiguvad vähe või ei liigu üldse võimaluse teostada kõiki hiire funktsioone pealiigutuste kaudu. Seade on vaja lihtsalt ühendada arvutiga ja see töötab nagu hiir.

Kuidas Tracker Pro täpselt töötab? See seade paigaldatakse arvutiekraani või laptopi külge. Tracker Pro kõrgeresolutsiooniga kaamera jälitab  väikest otsaesisele või prillidele peegelduvat markerpunkti ja juhib nõnda arvutit. Täpsemalt konverteerib Tracker Pro pealiigutuse hiire liigutuseks. Kõike, mida saab teha tavalise hiirega, saab teha ka Tracker Pro’d kasutades.

Kokkuvõttes on rõõmustav tõdeda, et IT seadmete tootjad ei ole erivajadustega inimesi unustanud. Hiire liigutamine, mis võib tunduda paljudele niivõrd elementaarne tegevus arvuti juhtimiseks, ei ole seda nii kõikidele. Alternatiivsed lahendused on seetõttu väga vajalikud ja loodan, et see IT seadmete suund areneb veelgi edasi, muutes arvuti kasutamise puuetega inimestele mugavamaks ning kättesaadavamaks. Tracker Pro puhul jäi silma, et selle hind ulatub ligikaudu 1000 dollarini, mida võib pidada üpriski krõbedaks maksumuseks, mistõttu ei pruugi see olla kõigile, kes seda seadet vajaksid ja sellest kasu saaksid, taskukohane.