Häkkeriks saamise ABC

Mis elukas on küll häkker? Laiemale publikule seostub ta üldjuhul võrgukurjategijaga – selline on meedia poolt loodud kuvand sellele terminile. Vene häkkerid sekkusid USA presidendivalimistesse, häkkerid varastasid Bangladeshi keskpangast 81 miljonit dollarit – need on uudised, mis minule esimesena pähe tulevad, kui ma mõtlen kontekstile, kus ma olen selle sõna kasutamist viimati kuulnud. Eric S. Raymondi määratluse kohaselt ei ole antud näidete puhul tegemist aga üldse mitte häkkerite, vaid kräkkeritega. Häkkerite ja kräkkerite vahel on suurt erinevus: esimesed neist loovad midagi, teised lõhuvad.

Soovides defineerida häkkerit täpsemalt on Raymondi käsitluse kohaselt oluline pidada silmas mitmeid aspekte. Esiteks, on häkker keegi, kes lahendab probleeme. Teiseks, õiged häkkerid ei sunni teisi jalgrattaid uuesti leiutama, vaid jagavad oma teadmisi, infot ja koodi. Kolmandaks, tõelised häkkerid ei kannata igavat ja nüri tööd - nad automatiseerivad tüütuid ja rutiinseid ülesandeid, et neist vabaneda. Neljandaks, häkkerid peavad lugu vabadusest, suhtudes vastumeelselt salatsemisse, tsensuuri ja veenmistaktikana pettuse kasutamisele. Viiendaks, tõelised häkkerid on kompetentsed keerukates valdkondades, mis nõuavad oskusi, keskendumist ja täpsust. Selline on tõelise häkkeri kirjeldus. Kuid kust alustada, kui soovitakse ühel päeval kanda seesugust tiitlit. Raymond jagab kirjatükis „Kuidas saada häkkeriks“ selleks soovitusi. Selleks, et häkkeriks saada tuleb:

• õppida programmeerima,
• hankida üks avatud lähtekoodiga Unixitest ja seda kasutama õppida,
• õppida kasutama veebi ja kirjutama HTMLi,
• inglise keel korralikult selgeks õppida.

Nendele soovitustele on raske vastu vaielda. Arvan, et olgu tegemist häkkerluse või mõne muu valdkonnaga, omal alal tipptegijaks saamine nõuab pingutusi, õppimist, pühendumust. Just seda mõtet Raymond’i Hacker-HOWTO edasi annabki. Sügav huvi ja soov saada väga heaks on edasiviivad jõud. Häkkerite maailmasse tõlgituna tähendab see, et lihvitakse aina edasi ja edasi oma programmeerimisoskusi, õpitakse meistri tasemel kasutama veebi, kohandutakse kultuuriga ehk hakatakse kasutama üht avatud koodiga Unixit ning omandatakse kultuuriruumis valitsev keel ehk inglise keel. Valem ei tundugi nii keeruline. Teostus see-eest ei pruugi olla kõigile jõukohane, eeldades tahet õppida ning soovi jagada oma teadmisi, oskusi, töötulemusi teistega.

Laiem küsimus on muidugi, kes määrab lõplikult selle, kas üks häkkeriks pürgija on ka häkkeri staatuse vääriline. Arvan, et nii nagu igal pool mujal teenitakse tiitlid välja saavutustega. Kogudes austust ja tuntust häkkerite kogukonnas, muututakse isehakanud häkkerist teiste poolt tunnustatud häkkeriks. See arusaam on kooskõlas Raymondi soovituste sisuga.